Psühholoog: Konfliktid nii koolis kui meditsiiniasutustes võivad nõuda füüsilist sekkumist
Konfliktsete olukordade lahendamiseks ei piisa alati sõnadest, vaid teinekord tuleb sekkuda füüsiliselt, leiab Verge koolitaja ja kliiniline psühholoog Airiin Demir. Millised olukorrad nõuavad füüsilist sekkumist ja kuidas teha seda viisil, et säiliks nii enda kui hoolealuse turvalisus?
„Füüsilist sekkumist tuleb viimase hetkeni vältida, kuid teatud olukordades on see hädavajalik,“ kinnitas Verge koolitaja ja kliiniline psühholoog Airiin Demir.
Kui enamasti nähakse füüsilist sekkumist kui vägivaldset tegevust, siis reaalsuses saab see olla inimväärikas ja olukorda lahendav. „Konfliktse olukorra eskaleerumisel ja tõsise olukorra lahendamiseks, on vaja teinekord suunata inimene turvaliselt olukorrast eemale,“ selgitas Demir aktiivse suunamise tehnika kui ühe füüsilise sekkumise võimaluse vajadust. „Teinekord on vaja füüsiliselt sekkuda siis, kui desorienteeritud patsient vehib kätega. Tema aitamiseks on tarvis oskust vehkivaid käsi peatada nõnda, et keegi ei saa viga,“ sõnas Demir.
Demir rõhutas, et füüsiline sekkumine saab olla turvaline ja vastupidiselt levinud väärarusaamale ka valutu, ning seda saab teha viisil, mis võimaldab tõrgeteta tööd ka pärast konfliktset olukorda.
Mis põhjustab agressiivset käitumist?
Agressiivset käitumist seostatakse Demiri sõnul vihaga, ent viha ise pole agressioon. „Kui inimene, olgu ta laps või täiskasvanu, ei tule oma väga tugevate tunnetega toime ega saavuta eesmärke, võivad tunded võimust võtta ja muutuda käitumuslikuks. Kui taoline käitumine on ründav ja teeb kellelegi kahju, siis sellise olukorra puhul saamegi rääkida agressiivsest käitumisest. Viha puhul ründavat elementi esineda ei pruugi,“ selgitas psühholoog.
Agressiivne käitumine jaguneb Demiri sõnul kolmeks: verbaalseks agressiooniks (karjumine, sõimamine, vägivallaga ähvardamine), destruktiivseks käitumiseks (uste paugutamine, asjade lõhkumine, sülitamine) ja füüsiliseks agressiooniks (kriimustamine, lükkamine, löömine). Agressioon võib olla nii kaudne (kurjad pilgud, kuulujuttude levitamine, tagarääkimine) kui ka otsene (alandamine, solvamine, kriimustamine, tõukamine).
Probleemide tekkel pole tavaliselt üht kindlat põhjust. Need kerkivad esile nii kaasasündinud kui keskkonnast tulenevate tegurite koosmõjust. „Agressiivse käitumise korral võiks esmajärjekorras läbi mõelda, millised keskkonnast tingitud faktorid seda soodustavad ning mis minu enda käitumise juures võib teise keerulise käitumisega seotud olla. Agressioon ilmneb sageli interaktsioonis ehk teistega suheldes. Ja suhtlemisstiili ja hoiaku muutmises peitub sageli ka lahendus,“ selgitas Demir.
Kui sõnadest ei piisa
Oskust lahendada konfliktseid olukordi on vajalik igaühele, kes puutub oma töös kokku inimestega. Demiri sõnul on ajas kasvanud vajadus oskuste järele, kuidas lahendada konflikte koolides, lasteaedades, haiglates, hooldekodudes ja mujal.
„Olukordades, kus laps või patsient on iseenesele või teistele ohtlik, on täiskasvanu ja töötaja vastutus tagada olukorra turvalisus. See võib olla vehkiva segasusseisundis patsiendi käte kinnihoidmine selleks, et talle panna kanüül või autistliku lapse turvaliselt diivanil süles hoidmine selleks, et ta ei saaks ennast vigastada,“ selgitas Demir.
„Väga palju noori on jäetud oma muredega üksi. Haavunud noor võib muutuda konfliktseks, tõsta häält ja mõnikord visata tooligagi,“ nentis Demir. Ta nentis, et koolis pole ebatavaline õpilaste omavaheline kaklus, kus üks haarab teiselt riietest ning surub ta vastu seina.
Keerulises olukorras tuleb õpetajal alustuseks teadvustada, et tema vastutus on konflikti lahenduseni juhtida.
Demir selgitas, et raske käitumise korral ei tohi agressiivsele inimesega vastanduda, vaid proovida suunata tundeid. „Oluline on esmalt jääda rahulikuks ja mitte reageerida. Tundepuhangus inimene tuleb ära kuulata ning astuda samm tagasi nii mentaalselt kui ka füüsiliselt. Lapsed ja noored vajavad kohe eriti, et keegi taluks nende tundeid ega hakkaks kritiseerima. Alles keerulise olukorra rahunemise järel tuleks võtta teema uuesti üles ning selgitada, kuidas tema käitumine mõjutab teisi,“ selgitas Demir.
Kehtib ka mujal kui koolis
Valdkondi on palju, kuid lisaks õpetajatele ja teistele haridustöötajatele kogevad Demiri sõnul agressiivset käitumist eelkõige tervishoiutöötajaid. „Enesevigastamine, töötaja juustest tirimine, teise patsiendi ründamine, ärevuses ja segasusseisundis patsient tõmbab endalt kanüüle välja või vehib kätega nõnda, et eluks vajalikke protseduure on töötajal ohtlik läbi viia,“ toob psühholoog näiteid.
Demiri sõnul puutuvad Eesti tervishoiutöötajad teiste maadega võrreldes agressiooniga rohkem kokku. See selgus viimatises laiapõhjalises uuringust (2022), kuhu kaasati nelja suurimat Eesti psühhiaatriakliinikut. Nimelt koguni 96,8% psühhiaatritest ja 99% psühhiaatriahaiglas töötavatest õdedest on tööl kokku puutunud agressiivse käitumisega.
„Agressiooni ennetamine võib olla väga raske ning teinekord on patsiendi ohjeldamine ja eraldamine agressiooni peatamiseks vajalik,“ sõnas Demir. Patsiendi agressiivsus mõjutab muuhulgas tugevalt tervishoiutöötajate emotsionaalset seisundit.
Kuivtreening tagab julguse reaalses konfliktiolukorras
Oskused füüsiliselt sekkuda aitavad psühholoogi sõnul vägivaldseid olukordi esmalt ära tunda ning annavad julgust ja enesekindlust neid seejärel ka lahendada. „See muudab töötaja suhtumist kriitilisse olukorda teadlikumaks ja nii tegutsetakse suuremat tähelepanu nõudvas olukorras ka läbimõeldumalt.“
Demiri sõnul peaksid meeskonnad vähemalt aastas korra agressiivsete olukordade lahendamist harjutama ja ka füüsilisi sekkumisi katsetama. Tehnikateks pole vaja suurt füüsilist võimekust ja jõudu ega eelnevaid eriteadmisi. Näiteks võiks sekkumisi läbi mängida olukordades, kus keegi hakkab midagi nõudma, häält tõstma või tuleb kallalegi. Kuidas osapooli füüsiliselt eraldada või kuidas saada kedagi vigastamata lahti, kui keegi haarab juustest või pluusi kraest. „Kui olukordi teadvustada ja neid ennetades läbi mängida, siis on reaalses konfliktiolukorras lahenduse elluviimine kõigile osapooltele nii vaimselt kui füüsiliselt lihtsam ning valdkonna eksperdid saavad keskenduda oma tööle,“ rõhutas Demir.
Airiin Demiril on pikaajaline töökogemus psüühikahäiretega inimestega ning on koolitanud nii eriharidusasutuste kui ka tervishoiu- ja sotsiaaltöötajaid just agressiivsuse ja käitumisprobleemide teemal. Verge Eesti on koolitusettevõte, mis õpetab ja arendab agressiivsete olukordade ennetust ja toimetulekut. Koolitused on põhiliselt suunatud abistavate elukutsete esindajatele. Augustis tähistab Verge Eesti ka oma 10. juubelit.
