ESIMENE TÕENDUSPÕHINE UURING EESTIS, kus käsitletakse tervishoiutöötajate ja patsientide hoiakuid agressiivse käitumise ja agressiooniga toimetulemise osas. Jagame põnevamaid uuringutulemusi teiega.

Jaanuaris 2022 ilmus ajakirjas “Mental Health” Eestis läbiviidud uuring “Healthcare professionals’ and patients’ attitudes toward the causes and management of aggression in Estonian psychiatric clinics: a quantitative cross-sectional comparative study“  autoriteks Margit Lenk-Adusoo, Liina Hürden, Reet Tohvre, Ilja Tretjakov, Luule Evert & Liina Haring. 

Uuring oli laiapõhjaline, kaasatud oli 4 suurimat Eesti psühhiaatriakliinikut. Agressiivne käitumine jagati verbaalseks agressiooniks (karjumine, sõimamine, vägivallaga ähvardamine), destruktiivseks käitumiseks (uste paugutamine, asjade lõhkumine, sülitamine) ja füüsiliseks agressiooniks (kriimustamine, lükkamine, löömine). Kui enamus uuringutes on kaasatud vaid õed, siis Eesti uuring kaasas ka psühhiaatrid ja patsiendid.

  • Eesti tervishoitutöötajate kokkupuude agressiooniga on teiste maadega võrreldes märkimisväärselt kõrgem: 96,8% psühhiaatritest ja 99% psühhiaatriahaiglas töötavatest õdedest olid tööl kokku puutunud agressiivse käitumisega. Enim puututi kokku verbaalse agressiooni ja destruktiivse käitumisega. Agressiivse käitumisega kokkupuute sagedus oli märkimisväärselt kõrgem õdede hulgas (võrreldes psühhiaatritega).
  • Õed ja patsiendid leidsid, et agressiooni ennetamine võib olla väga raske ning teinekord on patsiendi ohjeldamine ja isoleerimine agressiooni peatamiseks vajalik. Piiravaid meetmeid ei soositud õdede hulgas, aga neid nähti vajalikena turvalisuse tagamise eesmärgil. Psühhiaatrite arvamus erines. Nende hoiakud ohjeldamise ja isoleerimise vajalikkuse osas on pigem negatiivsed. See ühtib teiste maade uuringutega.
  • Erinevalt tervishoiutöötajatest hindasid patsiendid lähenemist, kus personal koheselt ei sekku ning neil lastakse lihtsalt omaette rahuneda. Patsiendid rõhutasid ka patsiendi ja personalivahelist üks-ühele suhtluse tähtsust agressiooni ennetamisel. Ka teiste maade uuringud on välja toonud, et patsiendid peavad hoolivat ja toetavat suhet tervishoiutöötajatega olulisimaks faktoriks psühhiaatrilise abi kogemuse parendamisel.
  • Patsientide vastustest selgus, et nad peavad isoleerimist ja ohjeldamist sobivateks meetmeteks vägivaldsetes olukordades. Oluline on märkida, et vaid 28,1% patsientidest oli kogenud piiravaid sekkumisi, kuigi uuringus osalenutest 64,8% viibis psühhiaatrilise akuutravi osakonnas.
  • Nii patsiendid, õed kui ka psühhiaatrid olid sarnasel seisukohal, et de-eskalatsiooni- ja läbirääkimistehnikate kasutamine on agressiooni ennetava meetmena väga oluline.
  • Praktika muutmise eelduseks on teadmised. Oluline on meeskonna treenimine nii ennetaval kui ka sekkuval  tasandil agressiooniga toime tulema. Uuringust selgus, et Eesti psühhiaatriakliinikutel puudub süsteemne praktika de-eskalatsioonitehnikate harjutamiseks. Plaanis on sellega põhjalikumalt tegelema hakata.
  • Agressiooniga toimetulek peab olema juhitud ja toetatud organisatsiooni tasandil, et soodustada organisatsioonikultuuri liikumist patsiendikeskse ravi poole.
  • Patsiendi agressiivsus mõjutab tugevalt tervishoiutöötajate emotsionaalset seisundit, neile peab pakkuma süsteemset emotsionaalset tuge peale agressiivseid juhtumeid.

Oleme väga uhked, et verge meeskonna koolitaja, vaimse tervise õde Ilja Tretjakov oli üks uuringu läbiviijatest ja artikli autoritest.  Ilja koolitab nii agressiooni ennetava kommunikatsiooni kui ka turvaliste füüsiliste sekkumiste teemal.